Lapimaa 2016

Kevade tulekut tervitasin Lapimaal. Võtsime aja maha ja läksime lähimate sõpradega puhkama ning suusamägesid vallutama. Minu viimane Lapimaa külastus jääb aegade taha ja seepärast ootasin põnevusega millised uued emotsioonid seekord eest leian. Tegemist pidi olema aktiivse puhkusereisiga aga ega ma ei oska enam ilma kaamerata liikuda, nii ka nüüd, objektiivi ette jäid kaadrid mida ei saanud kinni püüdmata jätta. Pildivaliku leiad siit.

Kogesin talve, mis ei andnud kuidagi kevadele järele. Hanged, mis kõrgusid rinnuni, katused triibulise lumekuhila all kõnelesid mitmetest sadudest aga ka sellest kui hästi on kohalikud mökkid soojustatud. Loodus oma karguses ja ilus oli lummav. Pisut kidurad puud, mis selles karmis kliimas leiavad eluallika ja kõrguvad taevani püüdmaks virmaliste mängu, mis rõõmustas meid pea igal õhtul. Salapärane kuu, heitmas valgust paksule lumevaibale, näitamaks teed hilisõhtustel avastusretkedel, oli otsekui käegakatsutavas kauguses. 

See on kummaline maa, salapärane maa, aeg liigub teises rütmis ja sul on aega vaadata enda sisse ning kuulda oma südamelööke, tajuda seda milline on hetkeilu ja selle maa võlu ning müstika.